Thursday, September 24, 2009

Miljoni dollari küsimus!

Kui palju on väärt õnn? Kui palju oleksid nõus maksma selle eest, et olla terve elu õnnelik? Ja, mida teeksid siis, kui saaksid selle asja, ilma, et peaksid selle eest raha välja käima? Kas oleksid valmis natuke pingutama?
Põhiliselt arvatakse, et õnne ei saa osta, sest inimese suurim väärtus on head suhted. Ei ole ju võimalik osta abikaasat, kes tõeliselt armastab, sõpra, kes jääb su kõrvale nii heas kui halvas, ämma, kes ei ajaks hulluks jne. Järelikult, kui seda ei saa osta, siis kuidagi peab ju ikkagi olema võimalik saada neid suurepäraseid suhteid ja olla õnnelik? Mõnikord, võib isegi tunda, et nüüd on kõik hästi- kõigiga on suhted korras, ja siis juhtub jälle midagi, mis ajab kõik uppi. Miks see juhtub? Miks ei võiks see õnnelikkus püsida? Vot see on miljoni dollari küsimus ja sellele vastuse leidmine on tegelikult väga lihtne.... Tuleb vastata ainult ühele pisikesele küsimusele ja teha seda täiesti ausalt: Mis see on su sees, millega sa provotseerid teisi sulle haiget tegema?
Vastus ei pruugi tulla kohe... mõistmine ei pruugi saabuda ka homme või nädala pärast, aga kui ei pinguta, ei saagi teada.
Mis juhtub vastuse leides? Siis saadaksegi teadlikuks. Hakatakse mõistma end ja teisi, hakatakse rohkem armastama, usaldama ja andestama. Ja siis hakkab valu ja tülisid aina vähemaks ja vähemaks jääma ja õnnelikkusele jääb rohkem ruumi.

4 comments:

Õnne said...

Aga kas õnn on teistes inimestes? Ja suhetes?
Mina arvan, et õnn on see, kui inimene ei püüa õnnelik olla, vaid lihtsalt on. Lihtsalt naudib seda, et tal on võimalik olla ja elada. Ja siis tuleb õnn iseenasest...
Kas teistel on ka nii? Kas siin inimesi, kes nõustuvad, et õnn on lihtsalt iga päev nende juures ja ootab hetki, millal ta saab ennast isikule näidata/väljendada?
Mida sina arvad, Astra?

Anonymous said...

Elu võib õnnelikumaks teha ka see, kui mõistame bioloogilisel tasandil puhtalt seda, mis õnnelikust esile kutsub.

Anonymous said...

Ma ei arva, et suhetes tunnete jahtumine tekib mingist vajadusest haiget teha teistele. Me harjume kõigega ja nii ka suhtedki kaotavad vältimatult oma eripära.

Anonymous said...

Taname huvitavat teavet