Psühhiaater ehk üks halb ja viis head filmi

Kinodes on jookseb praegu üks eriti igav film. Nimeks on tal Psühhiaater ehk siis Shrink. Peaosas näeb kuidagi eriti vana ja koledat Kevin Spacey´it. Film räägib ühest psühholoogist, kelle kliendid on põhiliselt rikkad ja kuulsad ja kes langeb sügavasse depressiooni kui ta naine enesetapu sooritab. Enne naise enesetappu on ta kirjutanud eneseabi raamatu õnnest ja saanud tänu sellele veelgi tuntumaks. Miks ma sellest räägin, kui see film nii mõttetu on ja mulle üldse ei meeldi?
Tegelikult, tuli mõte hoopis soovitada häid filme, mille vaatamist ma olen tõesti nautinud ja mida ma oleks nõus veel teist kordagi vaatama.
Niisiis...

Mulle meeldivad filmid, mis tekitavad emotsioone. Üks parimaid emotsioone on muidugi see, kui saab naerda nii, et pisarad voolavad ja kuna häid komöödiad tehakse sajandi jooksul umbes kaks või kolm, siis alustaksingi nendest. Esimene soovitus oleks Big Nothing :) ! See on väga hea film. Seal on huumorit, põnevust ja üllatus üllatuse otsa.

Teiseks pisut tavalisem, kuid siis pööraste, isegi võib olla võiks öelda, et psühholoogiliste naljadega film The Hangover: Film kajastab kaht päeva enne pulmi, kui peigmees koos sõpradega sõidab Las Vegasesse poissmeeste pidu pidama.Super film jällegi... nautisin väga.

Kolmandaks film, mis on pigem tragöödia kui komöödia. Väga hea tekst, ehedad näitlejad.. kõik väga hea. Filmi nimi on In Bruges. Jutustab taas nädala sündmustes ühes Belgia väikeses keskaegses linnakeses, kuhu kaks palgamõrvarit lähevad tööle. Palgamõrvaritest üks on tööst vabal ajal huvitatud kõikidest kunstiväärtuste põhjalikust uurimisest ja teine soovib uurida kohalikke naisi.Tööks on sellel korral kõrvaldada üks pastor. Kogemata kombel juhtub aga nii, et kuul, mis tapab pühaisa lendab ka läbi pisikese poisi pea. See viib üldsegi mitte südametu palgamõrvari enesetapu äärele ja vallandab ootamatu sündmuste ahela...

Neljandaks film, mille sisu on filosoofiline ja köitev- Revolutionary Road. See räägib eksistentsiaalsetest probleemidest kahe "tavalise väikekodanlase" elus, kes on terve elu püüdnud vältida seda, et nende elu manduks tavaliseks.
Peaosades on Leonardo DiCaprio ja Kate Winslet. Ma pole elus näinud neid kaht nii suurepäraselt näitlemas ja ka nad ise on nimetanud selle filmi siiani parimaks, mis nad koos on teinud...

Ja viiendaks film, mille tegevus võtab tunni ajaga kokku aega ja vahemaid lahutava armastuse. Kas on võimalik, et kaks inimest võivad olla nii teineteisele loodud, et isegi, kui nende teed on olude sunnil lahku läinud, siis oma südames on nad alati hoidnud teineteist alles? Mis saab, kui niisama müstilisel põhjusel, kui on lahku mindud saadakse uuesti kokku. Mida on lahus oldud aastad neile õpetanud? Mis on neile koos veedetud ajast hinge jäänud? See on mõnus vestlus läbi Pariisi jalutades, mis puudutab korraga kõiki teemasid, mis kahe armastaja hingele kümne aastaga kogunenud on... Ei ole mingi imal läila romantiline filmike.. hoopis lihtne, realistlik, tundeline, aus ja ehe film. Eriti armas on naisosatäitja aksent ja see stseen, kui ta kitarri võtab ja laulab.

Hepatiit? Ära põe???

Appiiii !!! Uskumatu hirmutis on Tallinna ühistransport! Peale nende töllerdiste, kes seal lihtsalt trammiga sõitmise eest palka saavad, on seal ka täiesti eluohtlik sõita! Täna trammiga sõites ei saanud mu pilk mitte riivamata jätta iga tooli külge kleebitud silti "Kes sinu toolikese peal on istunud? Hepatiit? Ära põe! Vaktsineeri!" Mida ?? Kas ma pean enne trammi astumist peale talongi ostmist end ka vaktsineerima? Mu jutt mõjub vist väga kuupealt kukkunu imestusena, sest tuleb välja, et ilma vaktsineerimata ei tohiks juba aasta aega trammiga sõita...loe tervisekaitse inspektsiooni pressiteadet oi-oi-oi kui jube.Kohe tuli mulle meelde juhtum, mida Pealtnägijas näidati juba ammu-ammu.. kuidas üks tüdruk sai bussiga sõites surmava haiguse. Õnneks ma ei istunud. Tutvudes tervisekaitseinspektsiooni kodulehega ja otsides vastust küsimusele, et kas tõesti on võimalik endale näiteks kollatõbi külge saada lihtsalt mingi kustide poolt roojatud pingil istudes, ma ei leidnud vastust. Igatahes, ma pigem kõnnin jala, sest ausõna ! ÄRA PÕE? Kes seal inspektsioonis neid kampaaniaid turundavad? Mulle väga mõjus:

Iseseisev või iseloomutu?

Miks mulle tundub, et iseloomutuid ja manipuleeritavaid inimesi on rohkem kui neid, kes on iseseisvad  ja mõtlemis- ja vastutusvõimelised? Pidevalt käib mingi trall selle ümber, et milline ma välja näen ja millise mulje ma endast teistele jätan. Enda välimuse ja välise mulje loomisega püütakse justkui manipuleerida end ümbritsevaga, et saavutada seda, mida soovitakse. Kuid kes kellega tegelikult manipuleerib? Kas sina ümbritsevaga või ümbritsev sinuga? Ja mis saab veel sellest variandist, et tegelikult ei toimu ei üks ega teine vaid kõik on ainult sinu isiklik subjektiivne reaalsus? See kõik on lihtsalt naljakas ja ärimeestele väga tulus. Sellise ebakindluse ja iseloomutuse pealt on väga kerge raha teha. Tuleb ainult tootele kleepida peale silt, et see toode parandab sinu võimet teisi mõjutada. Näiteks tooted, mida naised ostavad, et meeste jaoks ilusamad välja näha, et meestele rohkem meeldida või kellegi tähelepanu köita. Nii... ja nüüd vaatame, kes on tootnud kõik need suurepärased tooted. Valdavalt on selle taga ikkagi mehed .. et siis kes keda ära kasutab? Kelle huvides on sisendada võimalikult suurele massile sõnumit: "Sa oled kole! Osta  meie suurepäraseid tooteid, sest sa oled seda väärt!" See oli võib olla veider näide, aga välimus on osake reputatsioonist ja reputatsioon omakorda vahend saavutamaks kõikvõimalikke sotsiaalseid hüvesid sh. raha, võimu ja kuulsust. Ja siis poetaksegi kasvõi nahast välja, et seda head reputatsiooni üles ehitada ja see läheb päris palju maksma.

Viimasel ajal on väga popiks läinud ka keskkonnast hoolimine. "Rohelisus" müüb väga hästi. Aina rohkem ostetakse igasugu ökotooteid vaid selle pärast, et see on ühiskonna poolt tunnustatud käitumine- see on moes. Joshua Tybur New Mexico ülikoolist leidis tarbimist uurides, et kui inimesed tegelevad privaatselt oma ostude sooritamisega, siis ei huvita neid üldse, kas asi on öko või mitte. Kui aga oste sooritatakse avalikult, või koos kaaslasega või on tegemist mingi kollektiivse otsustamisega, et millisesse tootesse investeerida, siis valitakse hinna poolest võrdsete variantide seast toode, mis on loodust säästvam. Tavaliselt on nii, et mida suuremaks otsust tegev grupp läheb, seda rumalam otsus vastu võetakse. Roheliste asjade ostmisel on aga vastupidi, sest kõik tahavad kõigile meeldida ja nii ongi tulemus hoopiski positiivne :). 

Mis võiks veel paremini näidata sotsiaalset staatust kui auto? Ameeriklased on muutnud ökotarbimise sotsiaalseks faktiks, sest kui Toyota Prius USA-s müüki tuli, läksid autod vaatamata hinnale ja majanduskriisile nagu soojad saiad ja ka üle 1,2 millioni auto ostja on langetanud valiku Lexuse hübriidi kasuks. Ja millise auto ostaksid sina, kui sinu sõnum ühiskonnale on, et sa oled rikas, hooliv ja innovaatiline?

PS! Kahjuks ei ole mu blogi praegu väga kommentaaride altis- blogi loomisel kirjutasin  lehekülje koodi pisut ümber ja nüüd ei suuda kuidagi lahendada seda pusa, mis uuesti selle kommentaaride kastikese tööle paneks. Loodan, et suudan selle peagi lahendada, sest tegelikult oleks väga huvitav tagasisidet saada...