Psühhiaater ehk üks halb ja viis head filmi

Kinodes on jookseb praegu üks eriti igav film. Nimeks on tal Psühhiaater ehk siis Shrink. Peaosas näeb kuidagi eriti vana ja koledat Kevin Spacey´it. Film räägib ühest psühholoogist, kelle kliendid on põhiliselt rikkad ja kuulsad ja kes langeb sügavasse depressiooni kui ta naine enesetapu sooritab. Enne naise enesetappu on ta kirjutanud eneseabi raamatu õnnest ja saanud tänu sellele veelgi tuntumaks. Miks ma sellest räägin, kui see film nii mõttetu on ja mulle üldse ei meeldi?
Tegelikult, tuli mõte hoopis soovitada häid filme, mille vaatamist ma olen tõesti nautinud ja mida ma oleks nõus veel teist kordagi vaatama.
Niisiis...

Mulle meeldivad filmid, mis tekitavad emotsioone. Üks parimaid emotsioone on muidugi see, kui saab naerda nii, et pisarad voolavad ja kuna häid komöödiad tehakse sajandi jooksul umbes kaks või kolm, siis alustaksingi nendest. Esimene soovitus oleks Big Nothing :) ! See on väga hea film. Seal on huumorit, põnevust ja üllatus üllatuse otsa.

Teiseks pisut tavalisem, kuid siis pööraste, isegi võib olla võiks öelda, et psühholoogiliste naljadega film The Hangover: Film kajastab kaht päeva enne pulmi, kui peigmees koos sõpradega sõidab Las Vegasesse poissmeeste pidu pidama.Super film jällegi... nautisin väga.

Kolmandaks film, mis on pigem tragöödia kui komöödia. Väga hea tekst, ehedad näitlejad.. kõik väga hea. Filmi nimi on In Bruges. Jutustab taas nädala sündmustes ühes Belgia väikeses keskaegses linnakeses, kuhu kaks palgamõrvarit lähevad tööle. Palgamõrvaritest üks on tööst vabal ajal huvitatud kõikidest kunstiväärtuste põhjalikust uurimisest ja teine soovib uurida kohalikke naisi.Tööks on sellel korral kõrvaldada üks pastor. Kogemata kombel juhtub aga nii, et kuul, mis tapab pühaisa lendab ka läbi pisikese poisi pea. See viib üldsegi mitte südametu palgamõrvari enesetapu äärele ja vallandab ootamatu sündmuste ahela...

Neljandaks film, mille sisu on filosoofiline ja köitev- Revolutionary Road. See räägib eksistentsiaalsetest probleemidest kahe "tavalise väikekodanlase" elus, kes on terve elu püüdnud vältida seda, et nende elu manduks tavaliseks.
Peaosades on Leonardo DiCaprio ja Kate Winslet. Ma pole elus näinud neid kaht nii suurepäraselt näitlemas ja ka nad ise on nimetanud selle filmi siiani parimaks, mis nad koos on teinud...

Ja viiendaks film, mille tegevus võtab tunni ajaga kokku aega ja vahemaid lahutava armastuse. Kas on võimalik, et kaks inimest võivad olla nii teineteisele loodud, et isegi, kui nende teed on olude sunnil lahku läinud, siis oma südames on nad alati hoidnud teineteist alles? Mis saab, kui niisama müstilisel põhjusel, kui on lahku mindud saadakse uuesti kokku. Mida on lahus oldud aastad neile õpetanud? Mis on neile koos veedetud ajast hinge jäänud? See on mõnus vestlus läbi Pariisi jalutades, mis puudutab korraga kõiki teemasid, mis kahe armastaja hingele kümne aastaga kogunenud on... Ei ole mingi imal läila romantiline filmike.. hoopis lihtne, realistlik, tundeline, aus ja ehe film. Eriti armas on naisosatäitja aksent ja see stseen, kui ta kitarri võtab ja laulab.